Kolmapäev, 1. august 2018

Laulasmaa laager 2.päev

Laagri teine päev kulges sama palavalt kui esimene. Aga me peame seda nautima :) Laulasmaa võlu on see, et meie päevaplaan on enda dikteerida. See lubab kaua magamist ning ebatraditsioonilisi söögiaegu. Hommikut alustasime hommikujooksu ja ujumisega. Tornimäel oli vesi talisupluseks sobilik - 5 kraadi. Kõik käisid vees!

Hommikuses rullitrennis üllatas kõiki Anett, kellele Kelly kuidagi järgi ei jõudnud. Samas tuleb Kellyle au anda, sest ta sõidab vanade aeglaste Suusaliidu poolt antud rullsuuskadega (need sinised). Kes julgeb, proovigu ise nendega sõita! Trennis sõitsime 5 kilomeetrit soojaks, seejärel tegime seeriatena kilomeetriseid paaristõukekiirendusi.  Trenni lõpuks voolas kõigil higi ojadena. Eriline oli veel see, et Liis-Marii ja Anett tegid oma elu rullsuusatamise rekordi- mõlemad läbisid rullidel 20 kilomeetrit, kuigi senine tippmark oli olnud 13 kilomeetrit.
Peale treeningut tegime nooremseersant Kirdi juhendamisel kerelihaste harjutusi ning jahutasime ennast Laulasmaa rannas. Vesi oli 15 kraadi, mis võrreldes Tornimäega on nagu supp. Vallutasime vees kive ja olime üksteise vastu õelad, aga suurim kivi jäi siiski kajakale. Lõunaks oli meil 5 liitrit mannavahtu ...

Õhtul käisime Metsaorienteerumise päevakul Glehni pargis. Rajad olid kergemad kui Paldiskis. Igaüks sai vallutada ka Mustamäe nõlva - kes korra, kes 4-korda ning ratturitele anti seda rõõmu lausa kuus korda. Peale orienteerumist käisime veel Nõmme spordikeskuse kõrval jõuharjutusi tegemas. Olime juba unustanud laskumisasendi ilu ja valu. Anett kiskus pingete maandamiseks lausa muru :) Linnast tulles käisime Meremõisas ujumas - vesi oli kohutavalt külm. Nagu päriselt.

Vette ja kohe välja
Suvilasse tagasi jõudes tundsime häid lõhnu - ja siis selgus, kust see tuli. Nimelt oli meie söömisvõimet üle hinnatud ning küpsetatud KOLM KANDIKUT kaneelisaiu. Nämmmm. Õhtusöögilauas otsustati, et peatsed Tartu Ülikooli ööbivad õues, seal, kus tavaliselt toidulaud. Mõeldud-tehtud! Selleks, et õuelamp ei süttiks, pidi Siim olema liikumatu, kuid see on ju võimatu. Seega tõmmati liikumisandurile sokk pähe.

Üks kandik on pildilt puudu...

Õhtune koroona.
PS! Vaadake, mis Epul süles on. See on põhjus, miks ta praegu väga heas jooksuvormis on.


Üliõpilaste magala


Toimkonna nimel Liis-Marii ja Kaisa

Teisipäev, 31. juuli 2018

Laulasmaa laager. 1.päev

Jõulumäe laagrist on möödas üle nädala, aga nüüd oleme jõudnud otsaga Laulasmaale. Kuigi Jõulumäel olid samuti kuumad ilmad, pole palavusega ikka päris ära harjunud. Seltskond pole eriti suurenenud, kuid vanematest on juurde lisandunud Epp, Siim ja Kaspar.

Esimeseks treeninguks olid rullid. Trenni minek on eriti mugavaks kujunenud, sest Laulasmaalt mõlemas suunas läheb 5km kergliiklustee, mis on ülimõnus. Kõik peale Kaspari on rullidele natuke tihedamini sattunud, kuid sellest hoolimata tuhises ta peale 300m ukerdamist kõigist nii mööda, et keegi teda ära ei tundnud. Kuumade ilmade tõttu käisime muidugi pärast ka Laulasmaal ujumas, kuigi päris ujumiseks seda nimetada ei saa, sest sügavaks seal ei läinudki ja tuli madalas vees solberdada.

Õhtuses trennis käisime Paldiskis linnaorienteerumist tegemas. Teel sinna sadas korralikult padukat ning linna jõudes oli näha, et kohalik kanalisatsioon polnud selliseks koormuseks päris valmis. Vihm ei jäänudki järgi ning tänu sellele saime üle pika aja harjumatult jahedas joosta ja Paldiski nurgataguseid avastada. Pärast muidugi kohustuslik ujumine Kloogarannas, kuhu siiski ainult tugevamad sisse läksid.

Laulasmaa laagrile sümboolselt on koroona number üks ajaviide pärast söögikordi, väikesed hakkavad ka juba asjale pihta saama ning laagri lõpus on võibolla ühte turniiri oodata.

Tavaliselt on olnud ikka nii, et poisid magavad väljas telgis ja tüdrukud toas, kuid kuna laagris on ainult kaks poissi, siis oli võimalus kõigil majas magada. Kaspar soovis siiski traditsioone elus hoida, ennast vaeseks tudengieluks ette valmistada ja veeta öö väljas magamiskotis. Järgnevatel öödel on meid vist väljas rohkem, sest toas oli tõesti päris palav..

Esimesel päeval tegime nii hoolega trenni, et pildistamamine ununes sootuks. Me püüame ennast parandada. :)

 NB!
Kõik vanurid, kes siinkandis, võivad samuti läbi hüpata ja lapsepõlve tulla meenutama! :)


Toimkond Kelly ja Kaspar

Kolmapäev, 18. juuli 2018

Jõulumäe laager. 4.päev.

Eelmine postitus andis väga hea ülevaate meie päevaplaanist, mis seegi kord palju ei erinenud- trenn, ujumine,söök, trenn, ujumine, söök. Päevases rullitrennis oli ilmataat meid hellitanud, sest temperatuur oli kõigest 28 kraadi ning puhus tuul. Kaisa arvates oli ilm koguni jahe ning samuti ühe rullitaja jaoks, kes juba teist päeva soojapesu särgiga trenni vihtus teha. Ei tea, kas põhjuseks oli soov kaalu langetada või oli kuumus lihtsalt oma töö teinud..

Kui varem oli lõuna aeg, kui sai tegeleda luureka, kaardimängu või puhveti tühjaks söömisega, siis nüüd on see paras aeg uinakuks (kui just lätlased ei otsusta ennast koridoride peal välja elada. Meie Kaisaga pole küll kunagi nii lärmakad olnud...).

Õhtuses trennis tegime immi, millele järgnes jahutav ujumine karjääris, kuhu minek-tulek eelviimaseks päevaks eriti vaevaliseks on kujunenud.

Kuna tegemist oli siiski laagri viimase õhtuga ei puudunud otseloomulkult traditsiooniline küpisetort ning arbuus, mida laagriliste vähesuse tõttu seekord isegi hommikuks jäi. Õhtu naelaks kujunes alates 2011 aasta laagripiltide  ja -videote vaatamine (kus meil on ikka rahvast käinud!) Kahjuks varasemaid aastaid polnud, kuid sellest hoolimata sai kõht kõveras naerda ja piinlikust tunda. Jõudsime järeldusele, et mingi areng on siiski toimunud.



Kelly

Jõulumäe laager 3.päev



Hommikul oli mul hea meel ja siis läksime ujuma. Hommikuses trennis jooksime mere äärde ja tegime harjutusi meres. Mere ääres oli liikumine omal vastutusel, sest loomad olid lahti. Lõunal me sõitsime rulle ja siis läksime sööma ning  ujusime õhtul.  Õhtul oli mul hea meel, sest siis mängisime kaarte.
KAUR

Mina küll tulin poolest päevast, kuna käisin esmaspäeval kontserdil ning siia jõudes läksin kohe lõunat sööma. Peale lõunat oli minu jaoks päeva esimene trenn. Õhtuses trennis sõitsime rulle, mis väsitas jalad küll jubedalt ära, aga sellest polnud hullu. Peale trenni käisime karjääris ujumas ja siis läksime kohe õhtust sööma. Peale õhtusööki läksime Pärnusse poodi ja ujuma, kuid rannas polnud vesi nii soe kui karjääris, kus peale trenni ujumas käisime. Siiski veetsime vees 20-minutit veesõda mängides. Õhtul mängisime veel kaarte ja kui tuli aeg magama jääda, läksime tuppa ja jäimegi magama.
ROBIN






Vihmutid

Teisipäev, 17. juuli 2018

Jõulumäe laager. 2. päev.

   Laagri 2. päev möödus kergemalt, kui esimene päev. Meie eestlased ei ole ju harjunud kuumusega. Nagu traditsooniks on kujunenud, alustasime oma hommikut karjääri juurde joostes. Vesi oli soe ja ujuda oli mõnus.
   Hommikuseks trenniks oli rullitamine, mis kulges paremini, kui esimese päeva trenn, sest olime juba kuumusega harjunud. Mõni jõudis ka juba kukkuda. Meie rõõmuks oli muru peal pandud vihmutid, kus saime peale igat ringi ennast jahutamas käia.  Peale rullitrenni läksime taaskord karjääri ujuma. 
   Õhtuse trenni ajal jooksime traditsioonilist 1km jooksu. Rada oli raske nagu alati ja kuumus oli tappev. Enne jooksu tegime ennast vihmutite all korralikult märjaks ja ka jooksu lõppedes saime ennast nende all jahutada. Kui tulemused olid kõigil teada võtsime topispallid ja tegime nendega erinevaid harjutusi. Trenni lõpuks veel venitasime ja oligi aeg minna õhtust sööma.

   Peale õhtust söömaaega seadsime oma sammud rappa. Nimelt käisime avastamas Tolkuse raba.
Ronisime vaatetorni tippu ja 2  julgemat meist käisid ka laukas ujumas. (Anett ja Liis-Marii). Peale seiklusterohket rabamatka käisime Kabli rannas ujumas. Meri oli alguses ehmatavalt külm, kuid kokkuvõttes veetsime seal päris pikalt aega. Jõulumäele tagasi jõudes olime väsitavast päevast väsinud ja jäime kiirelt magama.

 Päeva võtsid kokku Liis-Marii ja Anett.

Pühapäev, 15. juuli 2018

Jõulumäe laager. 1. päev.

Seekordne Jõulumäe laager on minu ja Kelly jaoks kaheteistkümnes. Jah, me oleme suureks kasvanud. Kui meie noored olime, siis tegid suuri tegusi praegused 30-aastaseks saajad. Jutud, kuidas nad öösel kell 2 alustasid ratastega teekonda Jõulumäele või olles teel  Laulasmaale liiklusmärgi otsa sõitsid (?), on me meeles vägitegudena. Seega peaks ju ise ka midagi sellist tegema?!?

Kuna meie seltskond on väga kokku kuivanud, siis teekonna ratastel võttis ette vaid kaks vabahingelist neidu. Noh, kui arvestada, et meid laagris vaid 6 (!!!) ongi, siis teeb see siiski tugeva 33%. Alustasime oma teekonda kell 5 Tapalt, peolistel Pikal tänaval oli veel väga lõbus olla. Temperatuur oli paras, jopet ei olnud vaja. Tapa-Kaalepi oli täielik idüll. Autosid ei olnud, laiutasime sõiduteel. Kuldsetel põldudel oli kerge udu, sookured huikasid. Peale Kaalepit hakkas autoliiklus veidi tihenema. Esimese peatuse tegime 6.34 Roosna-Allikul. Kiire sirutus ja edasi! Peaks mainima, et Järvamaa on mõnes mõttes Eesti parim maakond. Nii tihedat kergliiklusteede võrgustikku ei ole küll kusagil mujal. Türil otsisime tanklat, kus tualetis käia, kuid võta näpust. Need, kes järgmine kord lähevad, teadku, et bensukas tuleb Paides käia. Türil tutvusime veel ka kohaliku aiandusega, sest ei leidnud esimese korraga lõiget Laupa mõisani üles. Laupast alates oli kannatamine. Oma peatuse tegime Pärnu maakonna piiril Pärnu jõe ääres. Seal, kus Kuno poistega kunagi Xdreamil kanuust välja tuli. Snickers tõstis veresuhrut. Aga. Edasine sõit oli igavus kuubis. Ainult sirge. Päike otse näkku. Minul sõitsin oma 20-km udu sees, paha oli olla ja energiat polnud. Õnneks Kelly oli ees, seega liikusime ikka edasi. Mingi hetk hakkas mul veidi parem, kuid siis hakkas Kelly nägema, et maantee on punane. Kui me 11.10 Seljale jõudsime, olid meie tagumikud vihased ega suhestunud enam sadulaga. Pikema peatuse tegime Sindis, kuhu otsustasime sõita Tori kaudu. Põrgu jäi seekord küll vaatamata. Aga Sindis viskasime ennast parki pikali ja lihtsalt olime ning sõime võileiba ja jäätist. Kuulasime ka pensionäride arutlust seljaaju vigastuse ohtlikkusest. Sealt pargist ei tahtnud üldse liikuma hakata. Aga. Me pidime. Jõulumäele lähenesime alguses läbi Rae terviseradade, seejärel kannatasime vastassuunavööndis Tallinn-Riia maantee hullumeelset liiklust (never again), siis Uulu kaunist uusarendust ja kõige lõpuks maasikaks neli kilomeetrit kruusateed, mille aluspõhi oli veel auklikuks freesitud. Jube kuubis, eriti kuna tuul ei liikunud ja päike paistis. Randid olid kindlustatud.
Jõulumäele jõudmiseks kulus 8h 4min ning 168km.
Kas keegi teab, kui kiiresti varem tuldud on??? Ja mis aastatel üldse tuldud on?





Jõulumäel pikutasime tunnikese ning ootasime autodega tulijaid. Nendel oli õhtul plaanis rull, mis küll meeletu kuumuse tõttu kujunes oodatust lühemaks. Liis-Marii ütles, et see oli tema elu raskeim trenn. Aga leevendust tõi ujumine karjääris, kus vesi oli mõnusalt paras. Õhtu kulges muidugi jalgpalli lainel. Kisasime palju, aga kedagi vast ära ei ehmatanud.

*Autasustamisel võiks ikka ainsale naisele platsil ka vihmavarju eraldada. Horvaatia president on väga vinge naine!

Reede, 20. aprill 2018

Mändide istutamine Männikumäel 1998.a kevadel

Kuno Rooba ja Viido Polikarpus

õpetaja Tiina Nugisman ja Kuno Rooba

Mände istutasid Tapa koolide õpilased, kaitseväe ajateenijad ja vabatahtlikud

Mände istutasid Tapa koolide õpilased, kaitseväe ajateenijad ja vabatahtlikud

Mände istutasid Tapa koolide õpilased, kaitseväe ajateenijad ja vabatahtlikud

Mände istutasid Tapa koolide õpilased, kaitseväe ajateenijad ja vabatahtlikud