Tugevamatest tugevamad ja mõned invaliidid

Alates eilsest on tugevamatest tugevamad ja visavamatest visamad Männikumäe noored laagris Laulasmaal. Esimesel päeval harjutati Keilas rullsuuskadel seismist ja ukerdamist ja õhtul tehti paar jooksusammu ja taheti teha kaunis männimetsas ka piiptest, kuid ka tänapäeva nutimaailma kõige kõvemad seadmed ei suutnud iidses männikus leida internetti ja seega tuli üle minna vähe vanemale ja mehitatud versioonile, ehk siis Raili ja tema ustav käekell. Õhtul saabus üllatavalt vara vaikus ja kõik väsinud laagrilised magasid silmapilkselt, peaaegu kõik.

piiptest

osavusharjutused

Add caption

Põlve puhastamas (foto: Mai müür)

Teise laagripäeva hommik algas traditsioonilise hommikujooksuga mere äärde, mille käigus näitas oma imelist tempo tegemise oskust laagri kõige noorem, Aigi. Vapramad ujusid ja nõrgemad vaatasid. Kui kõik tagasi jõudsid ootas meid imemaitsev hommikupuder ja värske kohv. Lõunases trennis reisisime bussiga Väänasse ja alustasime rullitreeningut Tallinna suunas, eesmärgiga Tabasalus ümber pöörata ja tagasi sõita, kuid kõige võimsamad sportsmenid seda ei kuulanud ja peale 40 minutit kestnud rassimist Tallinna suunal, otsustasid kolm matkaselli (Ragnar, Eiko ja Lauri) sõita alla peale Tabasalut Õismäe poole jäävast laskumisest. Enne laskumist oli küll silt: Rulluiskudega ja Rulaga alla sõitmine ohtlik, aga rullsuuskadest polnud juttugi. Liikudes suurel kiirusel mäest alla (Eiko kell näitas max 75km/h aga me ei usu. et see tõsi on) ja 100m enne kurvi nägime silti, et kurv on järsem kui 90 kraadi. Ragnar, kes liikus laskumisest alla esimesena, leidis kurvist otse ilusa muruplatsi kuhu perse peal nagu kartulivagu kündes libises. Kui Lauri, kes liikus teisena märkas, et muruplats oli juba hõivatud, arvas, et tuleks vasakule tee äärde põõsasse hüpata, aga tema kahjuks põõsast ei olnud ja ta maandus hoopis kivimurdu. Eiko oli seevastu meis kõige kõvem, märgates olukorda slaidis ta külje peal nagu kõvemates Hollywoodi actionfilmides või siis mootorratturite märgades unenägudes teepiirde alt läbi ja murdis suusaklambri. Peale kukkumist kõne Railile ja Vääna poole ajama. Ragnar kõige ees ja Lauri, Eiko veidi tagapool. Jõudes umbes poolele teele, kutsus meid Eikoga auto peale võõras naine ja esimene reaktsioon oli see, et võõra auto peale me küll ei lähe, veidi vesteldes selgus, et see oli Raili kursuseõde Mai. Natuke edasi sõites leidsime ka Ragnari ja saime teada, et tal oli vahepeal toimunud värvikas kohtumine Aasiamaade turistiga (sellest soovis ta mõni teine kord täpsemalt rääkida). Jõudes tagasi Vääna, lugesime kokku kõik vigastused(1 küünarnukk, 2 perset, 2  põlve) ja puhastasime need. Aitäh Maile!
Jõudes tagasi ootas meid maitsev pudruks keenud riis ja muu maitsev toidukraam. Peale sööki oli peaaegu kõigil vaikne tund. Õhtuses trennis toimus klassikaline karjääri treening, kus igaüks tegi harjutusi vastavalt võimetele.

Õhtusöögiks olid spagetid kastmega ja peale seda suundusid enamuses poodi, igaõhtuseid sisseoste tegema. Kui kõik tagasi toimus juba tavaks saanud Katani mängimine, tee joomine ja pannkookide söömine. Nüüd läksid kõik jalgpalli EMi vaatama...

Blogis Lauri

Ragnari kommentaar toimunud intsidendi kohta:
Olles juba kogenud kukkuja, pääsesin suurematest vigastustest. Tuju oli ikkagi morn, aga noh ikka juhtub. Kõik oli okitoki. Tagasisõit sujus ilusti. Sõitsin siis rahulikult rulli edasi ja nagu välk selgest taevast lendas mu vasaku käe suusakepp tükkideks(täpsemalt kolmeks tükiks).Nimelt oli minust hääletult tahtnud mööduda turistist matkasportlane. Luureinfo puudumise tõttu tegin täiest tavalise tõuke. Suutsin tõugata täpselt tema kodaratesse (Mingil teadmata põhjusel oli ta otsustanud minust väga lähedalt möödasõitu sooritada). Turist tegi rattal kannaka ja sõnas:´´Your fault!´´Ta võlus mulle taskust tüki teipi ja asus teele. Minul ei jäänud siis muud üle, kui katkised tükid kätte võtta ja nukralt edasi sõita. Puhka rahus minu armastatud suusakepp ja olgu sinu elu suusakeppide Valhallas üllas. Suusakepist on siiamaani kahju:(