pühapäev, 15. juuli 2018

Jõulumäe laager. 1. päev.

Seekordne Jõulumäe laager on minu ja Kelly jaoks kaheteistkümnes. Jah, me oleme suureks kasvanud. Kui meie noored olime, siis tegid suuri tegusi praegused 30-aastaseks saajad. Jutud, kuidas nad öösel kell 2 alustasid ratastega teekonda Jõulumäele või olles teel  Laulasmaale liiklusmärgi otsa sõitsid (?), on me meeles vägitegudena. Seega peaks ju ise ka midagi sellist tegema?!?

Kuna meie seltskond on väga kokku kuivanud, siis teekonna ratastel võttis ette vaid kaks vabahingelist neidu. Noh, kui arvestada, et meid laagris vaid 6 (!!!) ongi, siis teeb see siiski tugeva 33%. Alustasime oma teekonda kell 5 Tapalt, peolistel Pikal tänaval oli veel väga lõbus olla. Temperatuur oli paras, jopet ei olnud vaja. Tapa-Kaalepi oli täielik idüll. Autosid ei olnud, laiutasime sõiduteel. Kuldsetel põldudel oli kerge udu, sookured huikasid. Peale Kaalepit hakkas autoliiklus veidi tihenema. Esimese peatuse tegime 6.34 Roosna-Allikul. Kiire sirutus ja edasi! Peaks mainima, et Järvamaa on mõnes mõttes Eesti parim maakond. Nii tihedat kergliiklusteede võrgustikku ei ole küll kusagil mujal. Türil otsisime tanklat, kus tualetis käia, kuid võta näpust. Need, kes järgmine kord lähevad, teadku, et bensukas tuleb Paides käia. Türil tutvusime veel ka kohaliku aiandusega, sest ei leidnud esimese korraga lõiget Laupa mõisani üles. Laupast alates oli kannatamine. Oma peatuse tegime Pärnu maakonna piiril Pärnu jõe ääres. Seal, kus Kuno poistega kunagi Xdreamil kanuust välja tuli. Snickers tõstis veresuhrut. Aga. Edasine sõit oli igavus kuubis. Ainult sirge. Päike otse näkku. Minul sõitsin oma 20-km udu sees, paha oli olla ja energiat polnud. Õnneks Kelly oli ees, seega liikusime ikka edasi. Mingi hetk hakkas mul veidi parem, kuid siis hakkas Kelly nägema, et maantee on punane. Kui me 11.10 Seljale jõudsime, olid meie tagumikud vihased ega suhestunud enam sadulaga. Pikema peatuse tegime Sindis, kuhu otsustasime sõita Tori kaudu. Põrgu jäi seekord küll vaatamata. Aga Sindis viskasime ennast parki pikali ja lihtsalt olime ning sõime võileiba ja jäätist. Kuulasime ka pensionäride arutlust seljaaju vigastuse ohtlikkusest. Sealt pargist ei tahtnud üldse liikuma hakata. Aga. Me pidime. Jõulumäele lähenesime alguses läbi Rae terviseradade, seejärel kannatasime vastassuunavööndis Tallinn-Riia maantee hullumeelset liiklust (never again), siis Uulu kaunist uusarendust ja kõige lõpuks maasikaks neli kilomeetrit kruusateed, mille aluspõhi oli veel auklikuks freesitud. Jube kuubis, eriti kuna tuul ei liikunud ja päike paistis. Randid olid kindlustatud.
Jõulumäele jõudmiseks kulus 8h 4min ning 168km.
Kas keegi teab, kui kiiresti varem tuldud on??? Ja mis aastatel üldse tuldud on?





Jõulumäel pikutasime tunnikese ning ootasime autodega tulijaid. Nendel oli õhtul plaanis rull, mis küll meeletu kuumuse tõttu kujunes oodatust lühemaks. Liis-Marii ütles, et see oli tema elu raskeim trenn. Aga leevendust tõi ujumine karjääris, kus vesi oli mõnusalt paras. Õhtu kulges muidugi jalgpalli lainel. Kisasime palju, aga kedagi vast ära ei ehmatanud.

*Autasustamisel võiks ikka ainsale naisele platsil ka vihmavarju eraldada. Horvaatia president on väga vinge naine!

Kommentaare ei ole: