Eesmärkidest:
Kuigi kellelegi midagi kõvasti välja ei öelnud, ega lubanud, siis omavahel olime siiski eesmärgid paika pannud ning rahuldavaks pidasime tulemust, mis toob medali meesjuunioride arvestuses. Kuna medal oli miinimumeesmärk, siis tegelikult läksime ikka kõige kirkama medali järgi...
Enne võistlust:
Kumbki ei olnud meist 24 tunnisel jõuproovil varem osalenud ning seetõttu ei kujutanud mina väga ette, mis üllatusi sellise pikkusega võistlus endaga kaasa võib tuua. Pelgasin kõige rohkem jalgade ning muu (muu õnneks väga probleeme ei valmistanud ning siinkohal tänusõnad Tulbile, kes mind väga heade under armour aluspükstega varustas) ära hõõrumist ning väga palavat ilma. Seda väga ei kartnud, et lihtsalt ära vajume.
Lätti kohale läksime alles sama päeva hommikul, reedel olime sõitnud Valka Tõnise vanaema juurde, et hommikul ei peaks 350km kodust maha sõitma. See oli ilmselt kõige mõistlikum otsus ka nii teha. Kaart anti 2,5h varem kätte ning kuigi aeg planeerimiseks tundus üsna pikk, siis tegelikult üle küll ei jäänud. Puudu ka mitte. Raja mõtlemise käigus sõime veel nii palju, kui läks, väga vägistama ei hakanud ka. Enne kaartide järgi minemist panime riidesse ära. Minul läksid varvaste otsa salomoni XA sokid (2 paari lisaks rajale kaasa) ning salomoni speedcrossid. Pükstest keskmise paksusega liibukad ning Tulbi alukad ja üles lühike soe pesu. Kotti läks lisaks sokkidele veel dressikas ööseks ning väike vihmakeep. Riietusega panime täppi. Ka tagantjärgi ei oleks vist midagi muuta. Tõnis oli põhiõtteliselt sama komboga.
Peale sokkide ja dressika olid kaasas veel plaastrid, teibid, valuvaigistid jm esmane enda lappimiseks. Lisaks minul umbes 10 snickersit, 10 batooni, 8l jagu joogipulbrit, 1kg makarone, 6 geeli ja kofeiiniampull. Söögiga ei teadnud, kuidas arvestada, aga panime ka sellega suht täppi.
Võistlus:
Võistlus ise algas üsna tempokalt ning esimeses punktis oli ka väheke rüselust, kus sai kuulda roppusi mitmetest eri keelest. Kõige tuttavamad olid soomekeelsed arvamused punktis toimuvast. Pärast seda hajus mass laiali ning ülerahvastatusega probleeme ei olnud :). Järgnevate punktidega sai selgeks, et pildid maastikust ei olnudki mingi pettus ning mets on s.tt. Mitte ainult mets. Tundus nagu lätlased põllumajandusega seal üldse ei tegeleks ning 70% põldudest olid vist 10 aastat niitmata olnud. Õnneks kraavid ja ojad väga märjad ei olnud, kuigi, ega jalad kuivaks ei jäänud, mis hiljem ka meie tulemusele otsustavaks sai.
Ilmateade väga täpne ei olnud ning hoovihma asemel saime õhtuni välja kena päikesepaistelist ilma nautida. Palav oli. Esimesse joogipunkti olime arvestanud jõuda kuskil 5ndal tunnil, õnneks liikusime üsna hästi ning olime seal varem. Enne sinna jõudmist oli minul vesi otsa saanud ning jõin kuskil 4-5 korda kraavidest ja ojadest. Ikkagi jäi vedelikust väheks ning enne joogikat heinapõllul raiudes tuli krambipoiss külla. Mõtlesin, et ei tea mis saama hakkab, kui nii vara juba selline asi...Õnneks saime korralikult vett ning edaspidi sai ilusti juua ka, sest järgmised joogipunktid olid väiksemate vahedega ning ilm läks ka jahedamaks. Rohkem krampidega probleeme ei olnud.
Jalgu teipisime mõlemad juba teisel tunnil, kuna mõlemal hakkas kand hõõruma. Kuskil 6ndal tunnil vahetasin esimest korda sokke ning siis olid jalad juba märjast kortsu tõmmanud. Plaasterdasin veel mõned kohad ning liikusime kenasti edasi. Tempo oli mõlemale mõnus ning sõime ja jõime korralikult. Aeg läks üsna kiiresti ning öö lähenes.
Kuskil enne ööd oli tunda, kui mitu villi oli jala alla tekkinud ning ühe villi purunedes tegime peatuse ja teipisime. Tallad olid juba päris hullud. Jooksmine muutus mõlemal keeruliseks ning läksime kõndimisele üle, mis läks kogu aeg aina vaevalisemaks. Vahepeal proovisime teel joosta, aga sellel polnud mõtet, sest liikusime ainult väga vähe kiiremini edasi. Kõndida sain ainult kandade peal ning lühikeste kiirete sammudega, sest varvaste ümbrus oli väga kehvas seisukorras. Kahju oli, et mõlemal asi hull oli, aga tuli kannatada. Ja üsna niimoodi see kõik lõpuni läkski, kõndisime ja kannatasime. Tulime natuke enne 23nda tunni algust ära. Rohkem ei oleks enam suutnud kõndida. Hiljem auto pedaale vajutada oli ka päris keeruline.
Pärast võistlust:
Tulemuste kuulutamine venis ning uni oli väga kiire tulema. Istusime autos ning nii kui silma kinni panid kohe magasid ka. Võiks kogu aeg nii olla. Päris lahe tunne tegelikult :). Vahepeal mõtlesin, et medalit oleks vist küll võistluse teise poole aeglase liikumise tõttu raske loota, aga pronksi saime ikka kätte. Miinimumeesmärk täidetud!
Lohutab see, et Tulbil, Priidul ja Ainil läks esimene 24h rogain veel kehvemini :)
Ei tea mis jalgadega oleks pidanud ette võtma. Vaevalt, et asi tossus või sokis oli. Aga kuskil pidi probleemi põhjus peituma. Peab natuke mõtlema seda asja veel.
Hiljem millalgi tuleb ka analüüs koos kaardiga, hetkel ei viitsi kaarti vaadata, ega mõelda. Mõõtsin vaid umbes tegeliku teepikkuse, mis läbisime ning sain ca 100km (+- 3km). Ei arvanud, et nii palju.
Nüüd peaks mõne päeva Võsul jalgu taastama, et nendega laupäeval võistleda saaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar