Täna, 18. märtsi hommikul, läksime Joonasega reoveepuhasti juurest minema plaaniga teha pikem mõnus suusatreening, millele ilm taevas särava päikega kenasti kaasa aitas. Pool tundi enne 11 suuski alla pannes oli õues kerge miinuskraad ning lumevaip oli ilmselt üle terve Eestimaa kaetud suusatajat kandva kõva koorikuga, mis tegi libisemise nii kiireks, et tavalise umbes kümne minuti asemel sõitsime Valgejõe sillani 5 minutiga.
Mööda oosi edasi liikudes oli kohati meeldivam sõita raja ääres koorikul, kui rajal ning mingi hetk otsustasimegi rajalt alla raba peale keerata, et ületada talveunes Ohepalu järv, mis meie arvutuste kohaselt peaks jää alt vabanema kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt juuni teisel nädalal. Risti üle järve tõmmanuna võtsime suuna Linnumäe talu poole, mis meil ka tähelepanu vääriva täpsusega õnnestus.
Edasi kulgesime üle Ohepalu küla põldude Udriku järvede poole. See osutus natukene keerulisemaks, kui olime arvestanud, sest tee järvedeni oli täis risti-rästi üksteise otsa vajunud puid ning otsustasime keerata jälle raba peale, mis seekord nii hästi välja ei tulnud, sest päike oli koorikut natukene sulatanud ning see ei kandnud enam nii hästi. Lisaks ei tulnud ka järv nii kiiresti vastu, kui olime oodanud ja vahepeal arvasime juba, et oleme järvest möödunud, kuid hea orientiirina toiminud Ohepalu oos ei lasknud meid siiski valele kursile kalduda ning nii jõudsimegi ka Udriku järve ületada.
Joonasele viimaste kuudega nii armsaks saanud Kaitseväe keskpolügoon oli meile üllatavalt lähedal, mida tõestasid korduvalt meie kõrvu kostunud võimsad plahvatused, kuid isegi need ei suutnud Joonase kiusatusele, see ka ära vaadata, vastu panna. Kihutasimegi siis mööda kiiret ja libedat, kaitseväe masinate poolt sisse tallatud teed Pala poole, kust edasi uuesti Ohepalu poole ning Ohepalu LKA kaardi juurest (Litsimäe juures) mööda suusarada uuesti Tapale.
Aega kulus üle kolme tunni ning distantsiks kokku 40 km kanti.
Lõpetuseks panen Joonase tungival soovil kõigile vaatamiseks üles täna temast Ohepalu järvel tehtud foto.Mööda oosi edasi liikudes oli kohati meeldivam sõita raja ääres koorikul, kui rajal ning mingi hetk otsustasimegi rajalt alla raba peale keerata, et ületada talveunes Ohepalu järv, mis meie arvutuste kohaselt peaks jää alt vabanema kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt juuni teisel nädalal. Risti üle järve tõmmanuna võtsime suuna Linnumäe talu poole, mis meil ka tähelepanu vääriva täpsusega õnnestus.
Edasi kulgesime üle Ohepalu küla põldude Udriku järvede poole. See osutus natukene keerulisemaks, kui olime arvestanud, sest tee järvedeni oli täis risti-rästi üksteise otsa vajunud puid ning otsustasime keerata jälle raba peale, mis seekord nii hästi välja ei tulnud, sest päike oli koorikut natukene sulatanud ning see ei kandnud enam nii hästi. Lisaks ei tulnud ka järv nii kiiresti vastu, kui olime oodanud ja vahepeal arvasime juba, et oleme järvest möödunud, kuid hea orientiirina toiminud Ohepalu oos ei lasknud meid siiski valele kursile kalduda ning nii jõudsimegi ka Udriku järve ületada.
Joonasele viimaste kuudega nii armsaks saanud Kaitseväe keskpolügoon oli meile üllatavalt lähedal, mida tõestasid korduvalt meie kõrvu kostunud võimsad plahvatused, kuid isegi need ei suutnud Joonase kiusatusele, see ka ära vaadata, vastu panna. Kihutasimegi siis mööda kiiret ja libedat, kaitseväe masinate poolt sisse tallatud teed Pala poole, kust edasi uuesti Ohepalu poole ning Ohepalu LKA kaardi juurest (Litsimäe juures) mööda suusarada uuesti Tapale.
Aega kulus üle kolme tunni ning distantsiks kokku 40 km kanti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar