Head uut aastat!

Detsembri alguses Ylläsel laagris endast esmakordselt märku andnud põlvevalu on taandumas ja pea 3 nädalat ainult paaristõukeid on läbi. Eile ortopeedi külastades said mitmed asjad selgeks. Nii Raili, kui perearsti kahtlustatud meniski vigastusega õnneks tegemist ei olnud.

Professor Rein Raie kabinetti astudes jäi talle kohe silma minu lampjalgsus, mis, nagu hiljem selgus, üheks probleemi tekitajaks ilmselt ongi. Parem põlv ragises korralikult. Ragises seetõttu, et liigesekõhred põlves on liiga pehmed või nõrgad vms. ning selle tugevdamiseks kirjutati välja mingid glükosamiini tabletid (või jook, ei tea veel, kuidas seda manustatakse), mis nö. peaks kõhre siis tugevdama.

Lisaks tehti põlvest pildid ning veenduti, et põlvekapsel on mul ebanormaalselt kõrgel, kuid see ei pidavat midagi hullu olema, sest ma ei ole päris esimene inimene, kellel selline asi on avastatud, lihtsalt osade inimeste eripära.

Lampjalgsusest tuleneb aga see, et ma sõidan uisku põlv sissepoole ning selle tõttu saavad põlved suurema koormuse, kui võiks, eriti tõusudel. olen ise ka tundnud, et järsku tõusu sõites on põlved suure pinge all. Selle lahenduseks soovitas dr. Raie lasta teha suusasaabaste sisse spetsiaalsed tallad, mis peaks teoreetiliselt põlvele lasuvat koormust vähendama.

Kokkuvõtteks: Söön põlved tugevamaks ning kuna ütlesin, et viimastel päevadel pole põlv tunda andnud, siis lubati igat sorti trenni teha, kuni ta endast uuesti märku pole andnud.

Lõpetuseks pilt trepist, kus seesamune parem põlv esimest korda tunda andis.

PS! Sgt Tulp, kirjuta midagi põnevat oma tegemistest! Ja laagrilised, kirjutage ka ;)