esmaspäev, 16. veebruar 2009

Palju õnne, Ain!

Õnnitlused sünnipäevaks!

Aga nüüd noored mehed tahaks maratoni muljeid lugeda. Asso- kuidas sa nii tagant startides nii ette ennast finisis "meisterdasid"? M17 klassis 2. koht- polegi nii paha. Kuno oli hädas, et rajal polnud võimalik teistest mööduda...

Aga kirjutage!

5 kommentaari:

Anni ütles ...

Asso on lihtsalt nii tugev!!!!:D

Madis ütles ...

Ain õnnitlused sullegi. Minu maraton oli päris huvitav. Kuna ma olin neljapäevast saadik palavikus siis maratoni stardi koridoris oli siuke tunne, et oleks juba 63km ära sõit. Sõita oli alati pärast laskumisi hea sest need jahutasid külma tõttu kere maha ning tunne oli hea. Seega 1. korda elus maratoni 1. pool mulle meeldis. Teine pool oli raske a kuna suusk oli super siis sellega ma sõitsin enam vähem mingi koha isegi välja. Muidugi ma ei arvestanud ka sellega et organismis oli totaalne veepuudus palaviku pärast ning kurk ei kuivanud ainult TP-s kuigi magu loksus joogist. A Tartu maraton on suusapidu ja vaatamata kohale ja enesetundele oli super. Aga Asso on ikkagist loom. Ta peab MM-iks trenni tegema ikka hakkama:D

Joonas ütles ...

Minu maratonieelne päev oli üsna karm. Reede vastu laupäeva polnud peaaegu üldse maganud, sest reisisime busside ja lennukitega Slovakiast Eesti poole. Vaatamata laupäevasele Zombi tundele oli Pühapäeva varahommiku kell 03.45 ärgates suht hea olla. Stardis sai selgeks et hakkab nalja saama, sest startida tuli täiesti viimasest gruppist staadioni plagu vastast. Samast grupist startis ka Even ja võtsime koos kõrvuti kohad sisse ja ootasime starti. Kui start antud hakksin kohe silmadega otsima, üks grupp eespool startinud Priitu. Peale mitmeid minuteid, kui olime liikunud mõnedkümmned meetrid, hakkasin nägema priitu ja õige pea suutsime ennast läbi vihaste kaasvõistlejate temani pressida. Siis läks lahti üks suur sõelumine ja slaalom nii üksi kui kolmese tandemina mitukümmend kilomeetrit, kui eest hakkas paistma tibukollases Asso. Igasugused möödasõidud võtsid tohutult energiat, sest kõrvalolevad rajad oli värsket lund täis ja libisemine oli seal null. Peale suuri pingutusi saime lõpuks Asso kätte ja lasime juba kolmekesi edasi, sest Even oli suutnud kuidagi meilt märkamatult eest ära sõita. Järgmiselt hetkel saime enda rongi ka 4nda liikme Rauli ja nii sai 4kesi koos väga head tööd tehtud. Möödasõidud olid karmid, sest igal pool oli ees pikad kaherealised rongi kellest oli praktiliselt võimatu mööda saad, aga mööda pidi saama. Lõpuks jäime suht pikaks ajaks ühe rongi taha toppama ja mööda ei saanud. Ainuke varjant tundus nende vahelt lihtsalt paaristõugetega mööda minna. Nii tegingi. Raul tuli mulle järgi ja siis hakkasid priit ja Asso vaikselt maha jääma. See võis olla kuskil 16-17 km enne lõppu. Raul võttis konksu ja nii lasime edasi ja noppisime mehi raie ajal puid. Viimases TPs Hakkas ka Raul maha jääma ja nii tuligi viimased 11 km üksi rühkida mis ei olnud väga lihtsad. Aga viimased need kilomeetrid olid kuidagi väga hea minekuga, sest kogu aeg tuli ikka selgi vastu ja vastu. Finisisse jõudes lõid labajalad tuld, sest salomoni klassikasaabas kohe üldse ei istu mulle. Või on saabas veel sisse sõitmata. Igaljuhul olid õhtuks jalavõlvid nii paistes, et tänagi veel valus jalanõudega käia. Vb on see lampjalgadest.

Kuno ütles ...

Minul sellel päeval möödasõitudeks jõudu ei olnud. Sain sellest aru esimestel kilomeetritel ja edasi lihtsalt kulgesin grupis. Sain juba paar aastat tagasi aru, et maraton on üks mõtetu ja emotsioonitu üritus. Iga xdream on 100 korda huvitavam ja seda loomulikul A rajal.

Raili ütles ...

Kallis mees, sa ju tead, et sa pole igavesti noor. See, et sa kõigilt noortelt ära said, sellest pole ju hullu midagi. Veteranide klass nagunii terendab...
Aga niimoodi xdreami A raja taha varjuda....see pole ka aus.